Thursday, October 22, 2009

Pettus

„Inimene on kõige vähem tema ise, kui ta kõneleb iseendana. Anna talle mask ja ta räägib sulle tõtt.“ Oscar Wilde

Kui ma annan sulle maski,
kas sa räägid mulle tõtt?
Kuis muutud sina ealeski,
kui ei kasva sinu osavõtt?

Kui ostan sulle sirmi,
kas südant mulle puistad?
Kas näen su siiraid silmi
või edasi vaid luiskad?

Kui otsin sulle paberkoti,
kas oma loo mulle pajatad?
Kuis saan sinust kunagi sotti,
kui sul sõnadest jääb vajaka?

Ei taha ma kuulda enam ühtki valet,
tahan näha ja tunda sinu tõelist palet.
Siin põlvitades võin tunduda sulle hale,
aga ainult palvetamine annab lootust surevale.

Purjus kajakad


Poiss näeb välja nagu Frankestein
Tüdruku juuksed on just kui hein
Kiiresti langeb väärikuse sein
Kuni otsa lõpeb viimnegi vein
Siis alles saabub lein

On see häbelikkus
või valearusaam?
Vahel oled tipus,
vahel oled maas.

Kas kõik on nagu vanasti taas,
kas igatsus peale kipub?
Nüüd lilledest tühi on laas,
mõistuse hääl mängu ära rikub.

Selgelt nägija

Vaatan su silmi
Näen tumedaid pilvi
Märkan su kulme
Tunnen kavatsusi julme

Jälgin su kurba suud
Näen loojuvat kuud
Suudlen su huuli
Tunnen külmi tuuli

Katsun su kaela
Näen selle ümber paela
Puudutan su käsi
Ei neid katsumast väsi

Emban su keha
Et sulle sooja teha
Enda peale tõmban su
Ei sa minusse armu

Varsti süda on paha
Minu last sa ei taha
Tahan sind ära tappa
Kodumetsa maha matta