Lastemängud
Lauamängud
Joomismängud
Sidumismängud

Selle asja nimi on evolutsioon
See on haigete inimeste visioon
Normaalsest maailmast siinpool aeda
Keegi ei taha teisele poole kaeda

Ristirahvas tuli külla ja
istutas kurja juure
Ristirahvas tuli külla ja
tegi pahanduse suure

Jumalat ei tasu mängida

“Jumal on surnud.” Nietzsche
“Nietzsche on surnud.” Jumal

Ja nii ongi, sest Jumala sõna jääb alati peale
Jumal oskab ka halba teha, lisaks kõigele heale
lisaks oma poja ohverdamisele ja veel paarile veale

Ei tasu mängida jõududega, mida me mõista ei suuda
Maailmas on asju, mida ka kõige uuem teadus ei muuda

Ei tasu mängida Jumalat, lihtsalt ei tasu
Sellest ei saa ükski inimhing kasu

Lootust ei anta neile, kes seda teistelt võtavad.
Aga ühel päeval lähevad sõtta nad.
Jah, ühel päeval lähevad sõtta nad.

Inimese iha ja looduse viha

Kallab vihma igal augusti- ja septembrikuul
ja see jätkub ka oktoobris ja novembris
lehed minema lendavad, kui puhub sügistuul
koolid avavad uksed ja lapsed on plindris

või nii see vähemalt oli ja peaks olema praegugi
kuid Maailm on varem näinud selliseid aegugi,

kui maapind sureb janu kätte ära
ja elusolenditest kaob see sära,
mis elavat surnust eristab
kas keegi kõrvu teritab?

Ajalugu on ettearvatav ja igav,
sest ta tihtilugu kordab end,
Alajugu on kohutav siga,
kellega kõik on jagelend.

Nagu Dorian Gray portree,
on see kõik üks klišee.

Kutsugem hävituspataljonid

muide, ma leian, et nõmedad inimesed tuleks hävitada

ütles kirjanik, tulihingeline poeet
ja aknast paistis langev komeet

muide, ma leian, et nõmedaid inimesi ei tuleks
kutsuda peole
muide, ma leian, et nõmedaid inimesi ei tuleks
ässitada väärteole

peole! peole!
kas jõuame enne jaole?
ei sa ole
nõme
sa võid tulla

aga muide, ma leian, et nõmedad inimesed tuleks hävitada

Kriitika kriidiga, kriidiga kriitika

ta oli kole kui öö
ja veel koledam ta töö
sest ta oli õpetaja
pedagoogika ülikooli lõpetaja

kriitika kriidiga

kriidiga kriitika

kriitika kriidiga

kriidiga kriitika

külmavärinad jooksevad üle mu selja
kui sellele vahel mõtlen

McPeace

Jookse, sale laps
enne, kui lähed paksemaks
enne, kui saabub maailmarahu
ja sina omaaendagi püksi pugeda ei mahu

Süda tuksub
Tollele korrale
Mõistus kutsub
Samuti korrale

Müstiline seikleja, kapuuts peas
sattus siiamaile, kõnnib meie seas
ta varitseb metsas, ootab kuid
otsib neid, kellest teha elutuid

tahan juba seda õiget kohata
või vähemalt seda õiget leida osata

mis on see maailm õige kohata
see maailm on õige lohakas

Etapid

Hommikuks tassi kohvi joon
ja ukse tagant ajalehe toon

Lõunaks saabub poest söögimoon
ja mina salli valmis koon

Õhtuks ennast üles poon
ja nii ma õhkkonda loon

Tahan minna ära siit, kus võõras näib ka uksepiit.
Miks ei anta mulle asu, ega minu õiglast tasu?

Minust pole siin tõesti ju kasu.

Home alone

aknad kinni ja uksed lukku
lapsed olge kuss
mängime et läksime vara tuttu
vaenlasel on püss

öeldakse et aega on vähe
kuigi teda on kuradi palju
aeg istub meile pähe
ta on tugevam kui kalju

oh aeg miks tulid juba jälle külla
kas ei ole sul juba küllalt
ons sõnumeid ka ülalt
või hoopis alt

lihtsalt öeldes
ei taha sind näha enam
ja olgem ausad
kunagi olid märksa kenam

Kas olen surnud, et
kogu elu silme eest läbi käib
Kas olen surnud, sest
see aeg kuradi üürike näib

Roheline, kollane, valge,
sain natuke jumet palge.

Päike
Liiv
Meri

Äike
Viil
Veri

Valge, punane, must,
otsisin ehk kinnitust.

Ülikool on imeline

Käes on hektilised ajad
Kohti on väga vähe
Aga kandideerivad sajad
Saan arvatavasti pähe

Elu pole ebaaus,
aga ka mitte videomakk,
et vajutad „mängi“ või „paus“.
Elu on kinkepakk,
millest nii mõndagi võid leida,
ootuse, lootuse, üllatuse.
Mis ennast seal ka ei peida
vaevalt tagab sulle surematuse.

Elu pole ebaaus, hoopis ebavõrdne
ja pakkumine, see, on vaid ühekordne.

Justkui muinasjutt

Ühes suures puuris, suures ruumis, suures majas
kaks sõpra üks päev üles ärkasid
Kumbki neist habemeajamist vajas
seda asjaolu esimesena märkasid

„Kus me oleme ja kuidas saime siia,
kas see on jälle sinu nali mingisugune?
Palun, mind kohe tagasi koju viia,
muidu on sinu lugu varsti nutune.“

„Ei, vennas, mina sellest midagi tea,
kus oleme ja kuidas siia saime.
Tunnen, et selgitused tulevad üsna pea,
kuna läheneb keegi või näen ma vaime?“

„Tere, mina olen hiiglane, kel nimeks Must,
olen kuulus prints ja see on minu kuningriik.
Ei, kallid pisikesed, ei näe te kummitust,
mõelge, mis tahate, kuid ärge öelge friik.“

Ta rääkis veel ja veel
ning õllevaadi tühjaks jõi.
Varsti pehmeks läks tal keel
ja väsimus une tõi.

Väiksed haarasid härjal sarvist,
kui ehk öelda võib nii.
Otsustati, mis teha tarvis,
sest ega hiiglane neid koju tagasi vii.

„Kõlab hästi, aga eks näis,
kuidas välja kukub.
Must Prints on kas täis
või siis hoopis tukub.“

Kuid uks oli sootuks lukus
ja aken raskelt lahti käis.

Me noored kaaslased nii hätta jäid,
kui kutsikad, kes on jäetud omapäid.
Kuid kahekesi mõeldi välja plaane häid,
millega võib ületada isegi kõrgeid mäid.

Üks teeskles, et on hätta sattund
teine selleks ajaks vaiba alla mattund.
Kui tõusis ja lähenes vangistaja suur,
et avada väikeste vangide puur,
siis üks vingerdas kaugemal maas
ja teine põgenes sündmuskohalt taas.
Ta ronis lauale ja välisukse võtme võttis
ning teekonna välisukseni pähe õppis.

Saabus kauaoodatud ööpimedus ja temaga koos vaikus,
kuid tähelepanelik kuulaja võis tabada sõnu „ole kuss“.

Räägitakse, et sel ööl nähti ühe hane seljas reisijaid
ja et kaks väikest seiklejat Mustast Printsist jagu said.

Mõelda vaid...