Justkui muinasjutt

Ühes suures puuris, suures ruumis, suures majas
kaks sõpra üks päev üles ärkasid
Kumbki neist habemeajamist vajas
seda asjaolu esimesena märkasid

„Kus me oleme ja kuidas saime siia,
kas see on jälle sinu nali mingisugune?
Palun, mind kohe tagasi koju viia,
muidu on sinu lugu varsti nutune.“

„Ei, vennas, mina sellest midagi tea,
kus oleme ja kuidas siia saime.
Tunnen, et selgitused tulevad üsna pea,
kuna läheneb keegi või näen ma vaime?“

„Tere, mina olen hiiglane, kel nimeks Must,
olen kuulus prints ja see on minu kuningriik.
Ei, kallid pisikesed, ei näe te kummitust,
mõelge, mis tahate, kuid ärge öelge friik.“

Ta rääkis veel ja veel
ning õllevaadi tühjaks jõi.
Varsti pehmeks läks tal keel
ja väsimus une tõi.

Väiksed haarasid härjal sarvist,
kui ehk öelda võib nii.
Otsustati, mis teha tarvis,
sest ega hiiglane neid koju tagasi vii.

„Kõlab hästi, aga eks näis,
kuidas välja kukub.
Must Prints on kas täis
või siis hoopis tukub.“

Kuid uks oli sootuks lukus
ja aken raskelt lahti käis.

Me noored kaaslased nii hätta jäid,
kui kutsikad, kes on jäetud omapäid.
Kuid kahekesi mõeldi välja plaane häid,
millega võib ületada isegi kõrgeid mäid.

Üks teeskles, et on hätta sattund
teine selleks ajaks vaiba alla mattund.
Kui tõusis ja lähenes vangistaja suur,
et avada väikeste vangide puur,
siis üks vingerdas kaugemal maas
ja teine põgenes sündmuskohalt taas.
Ta ronis lauale ja välisukse võtme võttis
ning teekonna välisukseni pähe õppis.

Saabus kauaoodatud ööpimedus ja temaga koos vaikus,
kuid tähelepanelik kuulaja võis tabada sõnu „ole kuss“.

Räägitakse, et sel ööl nähti ühe hane seljas reisijaid
ja et kaks väikest seiklejat Mustast Printsist jagu said.

Mõelda vaid...