Vatra ja ketra

Kord väikses külas elas neiu,
kes rääkima hakates tegi leiu,
nimelt kui ta avas suu,
ei sulgund see kuni möödus kuu.

Taltsutamaks oma tütre jutuvada,
hakkas ema talle küpsetama pada,
mille sisse ta pani palderjani,
nõgest ja paar koduhani.

Kõik edenes hästi kuni saabus suvi,
kui külla ilmus poiss, kel huvi
kauni vaikse tütarlapse vastu,
kelle majja ta kord sisse astus.

Noormees, kaunis ja pikk
ütles: „Küll on kena uberik!“,
mispeale neiu solvus ja avas suu,
uustulnuk majas veetis mõne kuu.

Tüdruk hommikust õhtuni vatras,
ema hoidis pead nii kuis jaksas.
Vanaema lõpuks kudus salli,
läks tegi oma lapselapsele kalli.

Samal ajal salli lapsel viskas üle pea,
tüdruk ehmatusest ei toibunud niipea.
Neiu jahmatusest vaikib siiamaani,
sest ei näinud läbi vanamoori plaani.

Poiss ja puudel

Üks poiss seisab piibel käes keset kõrbe. Miski viirastub kauguses. Üks tume kogu läheneb.

Parun L.Taruk: „Pane see käest, ma ütlen sulle.
Su elu kuulub ju mulle.“
Timm: „Su mõjuvõim puudutab vaid hulle,
viskan su sõnad kõik tulle.“
Parun L.Taruk: „ Ei sina, vaene poiss, minust jagu saa.
Minu järglastest kubiseb kogu maa.“
Timm: „Siis ma teid ükshaaval ette võtan,
astun terve suguvõsaga sõtta.“
Parun L.Taruk: „Ära nüüd lollilt ette tõtta,
pole vaja vastutust enda peale võtta.“
Timm: „Võtan palju tahan ja enamgi veel,
ei taha mind kohata sa oma teel.“
Parun L.Taruk: „Küll muutub veel su meel
oodatud lahingupäeva eel.“
Timm: „Ma tean, et sul on kurjus veres
ja et ilmud mitmes keres.“
Parun L.Taruk: „Mul ka nimesid palju nagu kalu meres,
meelepett on tavaline meie peres.“
Timm: „Nimeta oma nimed siis,
ja oled sa rahvuselt ehk kirgiis?“
Parun L.Taruk: „Kurat, Saatan, Vanapagan olen massis,
Woland, Mefisto, Lucifer aga passis.“
Timm: „Nüüd küll targem olen ma,
aga mis teen selle informatsiooniga?“
Parun L.Taruk: „Ära targuta nii palju sa,
mul on kiire, teeme eluga.“
Timm: „Ei sa mu naeru saa nii lihtsalt,
valvan seda nõnda ihnsalt.“
Parun L.Taruk: „Tahan vaid naeru, mis kõlaks ehtsalt.
Olen valmis maksma ohtralt.“
Timm: „Ei saa aru, mida sa räägid.
Sind ju kunagi keegi ei näegi.“
Parun L.Taruk: „Tuled minuga Põrgu ja sinna jäädki,
veedad naeruta oma edasisi päevi.“
Timm: „Kahtlen selles kõiges siiralt,
miks sa käitud nõnda kiivalt?“
Parun L.Taruk: „Mu kombed kunagi olid siivsad,
enne kui mult võeti mu tiivad.“
Timm: „ Kaasa sulle tunneksin vahest
vaid omast heast tahtest.“
Parun L.Taruk: „Kas unistad ehk tuulelohest,
soovid mitu või piisab ühest?“
Timm: „Ära üritagi petta mind,
tunnen juba liiga hästi sind.“
Parun L. Taruk: „Näen, et uhkust täis su rind
ja liiga kõrge sinu hind.“
Timm: „Kas see tähendab, et lahkud nüüd?
See siiski oli hea püüd.
Parun L.Taruk: „Küll sa üks päev oma naeru müüd
ja enda kaela veeretad süü.“

Inspiratsioon: James Krüssi „Timm Thaler ehk Müüdud naer“.

Lamp

Peterburist Tallinna teel on rong
Tühi on Bastille' viimnegi kong
Hiina ära tüütab ping pong
Ameerika vallutab King Kong
kuid ei peatu see rong
mil sihiks on Tallinn
ootab teda terve alllinn

Segadus

Oled samaväärne
kui see teeäärne
ja vaata, et sa jääd
kas muidu enam homset päeva näed?

Samaväärne oled
Teeäärne kui see,
et jääd sa ja vaata
homset päeva näed kas muidu enam?

'Varsti mu noorus jätab mind,
just nüüd, kui lõpuks taipasin,
et noorusel on kõrgem hind
kui see, mille juba raiskasin.

Eestlane

Kaunid metsad, niidud ja sood
Kõigil rääkida on uskumatud lood
Võtavad sõnatuks iidsed vetevood
Neil oleks nagu oma salakood

Kas ennast enne üles pood
või surnuks jood?

Ood elule

Elagu revolutsioon, elagu elu
Elagu Prantsusmaa argine melu
Elagu haiglad ja sanatooriumid
Elagu Itaalia moeimpeeriumid
Elagu jook, elagu söök
Elagu hiina ja jaapani köök
Elagu konnad ja teod
Elagu meeletud majapeod
Elagu Euroopa Liit
Elagu külmkapp ja elektripliit
Elagu mees, elagu naine
Elagu import ja kodumaine
Elagu haamer, elagu saag
Elagu õis ja oksaraag
Elagu haldjas, elagu lohe
Elagu varsti, elagu kohe

Ma su silmi silmasin rahvamassis,
need olid tumedamad kui kohv mu tassis
mine metsa, et ma olen kassis
sinu tõttu on kõik sassis

Eile mõtlesin, et ehk me kunagi enam ei kohtu
võtsin enne magamist sisse unerohtu
unes liblikad tekkisid kõhtu
oli see vast eriline õhtu

Olen terve päev su pilti vaadanud,
sinu “ootamatut” kõne tunde oodanud
ja ise sisimas salaja lootnud,
et oleksid mu võimalusel täis jootnud

Maailmas puudub vaba vaim
Vastupidine jutt on alatu laim
Inimene on kui toataim
Tal on alati nimekaim

Selle asja nimi on skandaal

Hommikukohv ja suhkrusarv
akna taga sumiseb herilasparv
ma laudu sätin, neile asetan puhtad linad
kui sisse astuvad Idast tulnud tähtsad ninad
tellitakse võileibu ja konjakit
ütlevad:”Mõ hotim jest i pit”
vastan:”Harašo, ja prinesju”
mul on üllatavalt hea tuju
sest päike paistab ja ilm on soe
käes on suvi, miski muu ei loe

kui su ümber on head inimesed ja šokolaad,
siis võib vaid armastus võtta maad

kuidas unustada unustamatu?
palun, õpeta mulle ka

Uuel aastal uue hooga

Hooga lendavad šampusepudelitelt korgid,
Poelettidelt on kadunud raketid ja tordid.
Raekoja platsile on kogunenud pööbel,
Sest tuleriidas praksub vana mööbel.
Täiskuu valgus paistab nii kenasti,
See hetk võiks kesta igavesti.

Kas pisimure veel luuletajat vaevab
Sel ööl, mil sajab tähti taevast?

Igavik

Tundub kui igavik
aeg, mil sind viimati nägin
Tundub kui igavik
aeg, mil sind viimati nägin
läbi

olenemata olukorrast
oleme olnud olematud
oldud olukorras
kui oleme olnud olematud
olenemata olukorrast

Ja igaviku tuli mulle kord näitas end,
ta ses olukorras oli mulle kui vend

Me ei näe enam, ei kohtu eal
kui, siis mu matustel
Kus sina näed mind, aga mina ei näe sind,
sest igavik toimib just niiviisi
Surm meid kustutab siit maailmast
vaatamata mälestustele,
milles me edasi elame
Vaatamata inimestele,
kelles me mälestus edasi elab,
sest me ju ise enam ei ela
Ei sekunditki, ei mingit hingetõmberuumi
ei tundi, ei keegi meid sunni
Nad ei saa
surra meiega
Me ei saa
elada nendega

Aeg otsa saab kõigel ja kõigil kord

Me ei tunne enam midagi
me ei tunne mitte midagi
me pole mitte midagi
pole mitte midagi

Reekviem

Teistele tundun noor,
aga tegelikult olen vana.
Olen peaaegu, et juba surnud,
oma mured ammu ära kurtnud.

Kas teate, mis tunne on olla hull?
Või elada teadmisega, et homme võid olla juba muld?

Näiliselt ma võtan viimast
ja säran nagu valge kuld
kuigi olen vaid alumiinium.

Kui te ainult teaks,
kui palju parem oli pilvede peal.

Viimne õhtusöömaaeg

Me oleme kõik näljased lõvid
Toitume üksteise hingedest
Aga kunagi me taipame
Et ka meie hinged on söödud
Meie kaaslaste poolt

Alice'i sündroom

Kus on minu imedemaa?
Kuidas sinna saada?
Jänes: „Ületa sild. Teisel pool ongi sinu imedemaa, sinu muinasjutt. Ületa vaid sild.”
Aga kui ma ei julge?
Või ei taha?
Kas mu muinasjutt ootab mind?
Kui ma saabun hiljem.
Palju hiljem.

Mõelda vaid

On üks mees, kel kõik on ees
Poisid, naised, raugad
Autod, koerad, palaganid
Austraalia, Mississippi ja see
Väike majake Preerias
Kõik unistavad Ameerikas(t)

Ikarose jälgedes

sa soovid lennata
ja proovidki
sa hüppad katuselt alla
ja prantsatad vastu maad
sa ei tunne midagi
vähemalt alguses
korraga hakkad tundma valu
igal pool
ja sa soovid vaid üht
et sa poleks üritanud
sest lendamine
on lindudele, liblikatele
ja lennukitele

jaanalinnusulgedest boa kord
kaela endal tõmban ma
pingule ja pingule
palun ärge vinguge

Naljanumber

Ta ei saa aru,
lihtsalt ei saa.
Sa kannatust varud
lausa ämbriga.
Seletad viiel eri moel,
teed seda oma mõistuse toel.
Kuid tema mõistus ei mõista sinu oma.

Te olete alati eri meelt,
räägiks nagu erinevat keelt.

Äkki see polegi see õige see
ja tee kunagi tee õige tee moodi.
Eile nägid, täna näed, aga homme
näed, et elada saab mitut moodi.

Aga sa ei saa aru,
lihtsalt ei saa.

Ärksus

Olen nii vana, et varsti kustun ära.
Olen nii noor, et palgeil veel sära.

Taeva väravad avanevad mu ees,
kuigi mul on elu veel sees.

Kas on parem noorena ära kärvata
või alles vanana ellu ärgata?

Miks me kunagi ei jõua elu märgata?

Emadus

Olen üritanud muuta su mõttemaailma
Olen üritanud panna sind kaema

Olen üritanud olla sinuga päri
Olen üritanud teha sinuga äri

Olen üritanud laiendada su silmaringi
Olen üritanud kanda sinu kingi

Olen üritanud olla parim, mis olla võin
Olen üritanud, kuid siin ei aita sõim

Olen üritanud su kallal nöökida
Oled üritanud su hingeavasid kinni nööpida

Olen üritanud su peale mitte karjuda

Olen üritanud sinuga ära harjuda

Olen üritanud teha kõik, mis tahad
Olen üritanud ise rahuneda maha

Olen üritanud endast parima anda

Olen üritanud võtta su mured enda kanda

Olen tahtnud sind elu elama õpetada
Olen üritanud su enesehukkamist lõpetada

Olen alati valmis olnud kõigeks
Olen kõiki su tegusid lugenud õigeks

Olen näinud su kavalsalaplaane läbi
Olen tundnud sinu pärast häbi

Olen üritanud su äranutetuid silmi pühkida
Olen üritanud panna sind edasi rühkima

Olen üritanud mõista su mõistmatuid tundeid
Olen üritanud maandada su pingeid

Olen alati tahtnud näha sind naeratamas
Olen näinud sind vaid maha prantsatamas

Ja veel ja veel ja veel ja veel
Kas see on kõik, mis toimub su eluteel

Olen üritanud aidata sul toime tulla
Nüüd kannan su hauale mulla

me elame senikaua kuni tüdineme
valust
vaikusest
valgusest

Kitarri keele murdumine
Nägin seda pealt
Armunute lahkumine
Must siit ja sealt
Elu eluta
Ja ma laulan rõõmust
Tasku rahata
Öösiti unistan sust
Aga jäätis on hea
Eitav lause ja koma
Teda enam ma ei tea
Kõik on teie oma

Sirelid

Ei karu püüa üksi ükski mees,
ei idiootki otsi teda metsa sees,
kus karu tunneb end kui kala vees.

Pea oma lahingud kodumaa pinnal,
loobuda ei tohi mingil hinnal.
Ära lase armastusel ära minna.

Ma tean seda tunnet
Kui osa südamest on võetud vägisi ära
Armastatud inimese poolt
Kes end ära tappis
Sest ta oli isekas
Ja ei mõelnud
Tagajärgedele
Meile
Minule

Samblaroheline pleed
päikese käes pleekib
veel eelmisel suvel nägin
sinu silmades leeki

Roimad

Seisan keset inimtühja merd,
kus ei valata süütute verd.
Siin pole ei süütuid, ei süüdlasi,
see meri on ju inimtühi.
Tühermaa maade vahel,
siin ammu murti inimahel.
Kõik, kes veel olid,
neil puudus tahe.
Need, kes astuvad läbi,
neil on kõhe.
Sest süütute meri, milles voolab süüdlaste veri
on palju hirmsam,
kui süüdlaste meri, milles voolab süütute veri.

Kui sul tujud vahelduvad seinast seina
avastad, et keegi sind enam ei leina
taga, kui sa magad

Minevik on kõikjal.
Me näeme seda,
Me kuuleme seda,
Me maitseme seda,
Me lõhname seda,
Me katsume seda.
Aga me ei saa seda kunagi tagasi.

Lapsed unistavad.
Täiskasvanud unustavad.
Oma lapsed.

Seiklus

Jända ja rända
kaugele, veel kaugemale
Unda end Kunda
kõrgele, veel kõrgemale
Kanna neiu randa
sügavale, veel sügavamale
Surnuid ju ei panda
ära jända, ainult rända

Karsklane olgu alkoholita.
Ärahellitatu elukoolita.
Toonita, toonita.
Mõttetu tähtsust.

vikerkaar
mu tuju tõstab alati
selle lihtsus
on vapustav
ma ei taha teada, millest see koosneb
või kuidas see tekib
palun

Kunagi olid paremad ajad
Kui rohi oli rohelisem
Ja lumi oli valgem

Ma tean, mis tunne on olla
tahetud
hüljatud
isekas
alandlik
kurb
vihane
õnnelik
õnnetu
elus
surnud
Aga ma ei tea, kes ma olen

Kevad

Oh õudust,
sest käes on taas aeg,
mil saabub mu hinge surm.

Kas on masendavamat aastaaega
kui Kevad,
mil päike tuleb välja ja tärkab uus elu.

Kui on nii vähe aega Suveni,
et Suve on peaaegu võimalik käega katsuda
ja samas on see nii kaugel,
et pisar kipub silma tulema.
Või õigemini pisarad katavad mu näo täielikult
nagu õhkõrn kile,
mis lämmatab mu kahvatut nahka.
Mu nahk lämbub koos minuga.

Oh õudust,
sest käes on taas aeg aastas,
mil saabub mu südame surm.

Raske on hingata,
kui mu peas keerlevad vaid halvad mõtted.
Mõtted surmast ja väljapääsust.

Kui sõbrad hülgavad mu
näruse kahekümne viie krooni pärast,
siis nad pole sõbrad.
Kui mu pere ei lase mul rahus puhata,
kuigi nad teavad,
et mul on järgmine päev raske päev,
siis see pole perekond.
Ma ei usu jumalasse vaid inimestesse.

Oh õudust,
sest käes on taas aeg aastas,
mil vihkan end kõige rohkem.

See aeg on Kevad,
imeilus, kuid surmav Kevad.
Ma küll armastan sind,
aga su õde, Sügist, armastan ma tuhat korda rohkem.

Algus

Mäletate seda õhtut?
Kui kõigil oli lõbus
peale minu.

Kui hommikuni kestis
sünnipäevapidu,
mu sõbrad aina kordasid
samu vigu.

Võib öelda, et mina jõin
ka omajagu,
kuigi ei andnud seda
tunda magu.

Kurbus tungis mu
igasse rakku,
üritasin selle eest
joosta pakku.

Ei halvemat õhtut ole
kunagi kogend,
ei enam sellist, mil oleksin
elu eest pagend.

Läbi selle avastasin
oma kutsumuse,
mis kutsub esile
südame tuksumise
ja silmades sära.

Ei kao kunagi ära.

Seljatagem oma rahva nüüd
tsivilisatsioon on abitu püüd
nudistidele selga tõmmata rüüd

Loomise kunst

Kõik kirjanikud on poeedid,
aga kõik poeedid pole kirjanikud,
sest maneeride poolest on nad leedid,
süsteemsed ja korralikud.

On teada, et kuld alati hiilgab,
aga kõik, mis hiilgab, pole kuld,
sest miski, mis maitsetusest üürgab
on väärt vähem kui lihtlabane muld.

Kus viga näed laita, seal tule ja aita,
aga kes aitab ei pruukinud viga laita,
sest isegi meie maailmas suures
saab elada ka ainult luues.

See, kes valdab loomise kunsti,
on sammuvõra lähemal jumalale.

Ajataju

Ei huvita mind tavapärane ilu
Poiss, kes enda juukseid silub
Otsin kaugeid mälestusi
Kui alles on vaid süsi

Kus on aeg?
Kus on aeg?

Aeg on peidus pinna all
Ajale allub kogu see trall

Valede kuningas Valdur

Kui tuled, palun koputa
oma jalad puhtaks loputa
kiri ukse alt sisse sokuta
tule juba sisse, ära jokuta

Ma sind ootan teispool ust
südamevalust on silme ees must
paned mind ootama, see on su lust
palun koputa, ära piina mu sisemust

Kui tuled, helista ette
kasta oma kaunid jalad vette
ei enam nad ole seotud, ei ole kette
see pole armastus, unustame palun enesepette

Ma sind ei oota enam ukse taga
kord olin hoor, pärast eilset olen vaga
luban, et enam iial sinuga ei maga
mind ära viskasid, aga ei koristanud laga

Kord tulid ja koputasid
Mu südant ja aju loputasid
Mulle valesid nina alla sokutasid
Miks ma sinuga nii kaua jokutasin?

Kui järgmine tuleb, siseneda palun
või kannapealt pöörata ringi
Otsekohesust valedest enam talun
ei kavatse enam kanda oma vanu kingi

Me kõik sisimas teame,
et kunagi saabub võit
ja langeb madalamale latt.
Elu ise on parim sõit
ja surm on suurim patt.