Vatra ja ketra

Kord väikses külas elas neiu,
kes rääkima hakates tegi leiu,
nimelt kui ta avas suu,
ei sulgund see kuni möödus kuu.

Taltsutamaks oma tütre jutuvada,
hakkas ema talle küpsetama pada,
mille sisse ta pani palderjani,
nõgest ja paar koduhani.

Kõik edenes hästi kuni saabus suvi,
kui külla ilmus poiss, kel huvi
kauni vaikse tütarlapse vastu,
kelle majja ta kord sisse astus.

Noormees, kaunis ja pikk
ütles: „Küll on kena uberik!“,
mispeale neiu solvus ja avas suu,
uustulnuk majas veetis mõne kuu.

Tüdruk hommikust õhtuni vatras,
ema hoidis pead nii kuis jaksas.
Vanaema lõpuks kudus salli,
läks tegi oma lapselapsele kalli.

Samal ajal salli lapsel viskas üle pea,
tüdruk ehmatusest ei toibunud niipea.
Neiu jahmatusest vaikib siiamaani,
sest ei näinud läbi vanamoori plaani.