Kevad

Oh õudust,
sest käes on taas aeg,
mil saabub mu hinge surm.

Kas on masendavamat aastaaega
kui Kevad,
mil päike tuleb välja ja tärkab uus elu.

Kui on nii vähe aega Suveni,
et Suve on peaaegu võimalik käega katsuda
ja samas on see nii kaugel,
et pisar kipub silma tulema.
Või õigemini pisarad katavad mu näo täielikult
nagu õhkõrn kile,
mis lämmatab mu kahvatut nahka.
Mu nahk lämbub koos minuga.

Oh õudust,
sest käes on taas aeg aastas,
mil saabub mu südame surm.

Raske on hingata,
kui mu peas keerlevad vaid halvad mõtted.
Mõtted surmast ja väljapääsust.

Kui sõbrad hülgavad mu
näruse kahekümne viie krooni pärast,
siis nad pole sõbrad.
Kui mu pere ei lase mul rahus puhata,
kuigi nad teavad,
et mul on järgmine päev raske päev,
siis see pole perekond.
Ma ei usu jumalasse vaid inimestesse.

Oh õudust,
sest käes on taas aeg aastas,
mil vihkan end kõige rohkem.

See aeg on Kevad,
imeilus, kuid surmav Kevad.
Ma küll armastan sind,
aga su õde, Sügist, armastan ma tuhat korda rohkem.