Jumalaga või ilma,
vaata mulle silma
ja ole minuga aus.
Piinlik paus.

Ja läinud ta oligi.

KKK

„Kunagi olin androgüün“ ütles noor piiga,

kes sõitis Kaliningradi bussiga Riiga.

„Lähen otsin oma noormehe üles“ ja lisas

„armastan vaid teda“, seda lausa kisas.

„Kuidas androgüün?“ küsiks nii mõnigi,

kes Plaatonit lugenud pole kunagi.

Iga heteroseksuaal mõistma peaks

seda mitte pidama sõnastuse veaks.

Kord rohkem mõisteti omasooiharust,

kuid mitte hukka, lihtsalt mõisteti.

Seksuaalelu puhul tauniti igavust,

kõiki armastuse vorme esile tõsteti.

Lastemängud
Lauamängud
Joomismängud
Sidumismängud

Selle asja nimi on evolutsioon
See on haigete inimeste visioon
Normaalsest maailmast siinpool aeda
Keegi ei taha teisele poole kaeda

Ristirahvas tuli külla ja
istutas kurja juure
Ristirahvas tuli külla ja
tegi pahanduse suure

Jumalat ei tasu mängida

“Jumal on surnud.” Nietzsche
“Nietzsche on surnud.” Jumal

Ja nii ongi, sest Jumala sõna jääb alati peale
Jumal oskab ka halba teha, lisaks kõigele heale
lisaks oma poja ohverdamisele ja veel paarile veale

Ei tasu mängida jõududega, mida me mõista ei suuda
Maailmas on asju, mida ka kõige uuem teadus ei muuda

Ei tasu mängida Jumalat, lihtsalt ei tasu
Sellest ei saa ükski inimhing kasu

Lootust ei anta neile, kes seda teistelt võtavad.
Aga ühel päeval lähevad sõtta nad.
Jah, ühel päeval lähevad sõtta nad.

Inimese iha ja looduse viha

Kallab vihma igal augusti- ja septembrikuul
ja see jätkub ka oktoobris ja novembris
lehed minema lendavad, kui puhub sügistuul
koolid avavad uksed ja lapsed on plindris

või nii see vähemalt oli ja peaks olema praegugi
kuid Maailm on varem näinud selliseid aegugi,

kui maapind sureb janu kätte ära
ja elusolenditest kaob see sära,
mis elavat surnust eristab
kas keegi kõrvu teritab?

Ajalugu on ettearvatav ja igav,
sest ta tihtilugu kordab end,
Alajugu on kohutav siga,
kellega kõik on jagelend.

Nagu Dorian Gray portree,
on see kõik üks klišee.

Kutsugem hävituspataljonid

muide, ma leian, et nõmedad inimesed tuleks hävitada

ütles kirjanik, tulihingeline poeet
ja aknast paistis langev komeet

muide, ma leian, et nõmedaid inimesi ei tuleks
kutsuda peole
muide, ma leian, et nõmedaid inimesi ei tuleks
ässitada väärteole

peole! peole!
kas jõuame enne jaole?
ei sa ole
nõme
sa võid tulla

aga muide, ma leian, et nõmedad inimesed tuleks hävitada

Kriitika kriidiga, kriidiga kriitika

ta oli kole kui öö
ja veel koledam ta töö
sest ta oli õpetaja
pedagoogika ülikooli lõpetaja

kriitika kriidiga

kriidiga kriitika

kriitika kriidiga

kriidiga kriitika

külmavärinad jooksevad üle mu selja
kui sellele vahel mõtlen

McPeace

Jookse, sale laps
enne, kui lähed paksemaks
enne, kui saabub maailmarahu
ja sina omaaendagi püksi pugeda ei mahu

Süda tuksub
Tollele korrale
Mõistus kutsub
Samuti korrale

Müstiline seikleja, kapuuts peas
sattus siiamaile, kõnnib meie seas
ta varitseb metsas, ootab kuid
otsib neid, kellest teha elutuid

tahan juba seda õiget kohata
või vähemalt seda õiget leida osata

mis on see maailm õige kohata
see maailm on õige lohakas

Etapid

Hommikuks tassi kohvi joon
ja ukse tagant ajalehe toon

Lõunaks saabub poest söögimoon
ja mina salli valmis koon

Õhtuks ennast üles poon
ja nii ma õhkkonda loon

Tahan minna ära siit, kus võõras näib ka uksepiit.
Miks ei anta mulle asu, ega minu õiglast tasu?

Minust pole siin tõesti ju kasu.

Home alone

aknad kinni ja uksed lukku
lapsed olge kuss
mängime et läksime vara tuttu
vaenlasel on püss

öeldakse et aega on vähe
kuigi teda on kuradi palju
aeg istub meile pähe
ta on tugevam kui kalju

oh aeg miks tulid juba jälle külla
kas ei ole sul juba küllalt
ons sõnumeid ka ülalt
või hoopis alt

lihtsalt öeldes
ei taha sind näha enam
ja olgem ausad
kunagi olid märksa kenam

Kas olen surnud, et
kogu elu silme eest läbi käib
Kas olen surnud, sest
see aeg kuradi üürike näib

Roheline, kollane, valge,
sain natuke jumet palge.

Päike
Liiv
Meri

Äike
Viil
Veri

Valge, punane, must,
otsisin ehk kinnitust.

Ülikool on imeline

Käes on hektilised ajad
Kohti on väga vähe
Aga kandideerivad sajad
Saan arvatavasti pähe

Elu pole ebaaus,
aga ka mitte videomakk,
et vajutad „mängi“ või „paus“.
Elu on kinkepakk,
millest nii mõndagi võid leida,
ootuse, lootuse, üllatuse.
Mis ennast seal ka ei peida
vaevalt tagab sulle surematuse.

Elu pole ebaaus, hoopis ebavõrdne
ja pakkumine, see, on vaid ühekordne.

Justkui muinasjutt

Ühes suures puuris, suures ruumis, suures majas
kaks sõpra üks päev üles ärkasid
Kumbki neist habemeajamist vajas
seda asjaolu esimesena märkasid

„Kus me oleme ja kuidas saime siia,
kas see on jälle sinu nali mingisugune?
Palun, mind kohe tagasi koju viia,
muidu on sinu lugu varsti nutune.“

„Ei, vennas, mina sellest midagi tea,
kus oleme ja kuidas siia saime.
Tunnen, et selgitused tulevad üsna pea,
kuna läheneb keegi või näen ma vaime?“

„Tere, mina olen hiiglane, kel nimeks Must,
olen kuulus prints ja see on minu kuningriik.
Ei, kallid pisikesed, ei näe te kummitust,
mõelge, mis tahate, kuid ärge öelge friik.“

Ta rääkis veel ja veel
ning õllevaadi tühjaks jõi.
Varsti pehmeks läks tal keel
ja väsimus une tõi.

Väiksed haarasid härjal sarvist,
kui ehk öelda võib nii.
Otsustati, mis teha tarvis,
sest ega hiiglane neid koju tagasi vii.

„Kõlab hästi, aga eks näis,
kuidas välja kukub.
Must Prints on kas täis
või siis hoopis tukub.“

Kuid uks oli sootuks lukus
ja aken raskelt lahti käis.

Me noored kaaslased nii hätta jäid,
kui kutsikad, kes on jäetud omapäid.
Kuid kahekesi mõeldi välja plaane häid,
millega võib ületada isegi kõrgeid mäid.

Üks teeskles, et on hätta sattund
teine selleks ajaks vaiba alla mattund.
Kui tõusis ja lähenes vangistaja suur,
et avada väikeste vangide puur,
siis üks vingerdas kaugemal maas
ja teine põgenes sündmuskohalt taas.
Ta ronis lauale ja välisukse võtme võttis
ning teekonna välisukseni pähe õppis.

Saabus kauaoodatud ööpimedus ja temaga koos vaikus,
kuid tähelepanelik kuulaja võis tabada sõnu „ole kuss“.

Räägitakse, et sel ööl nähti ühe hane seljas reisijaid
ja et kaks väikest seiklejat Mustast Printsist jagu said.

Mõelda vaid...

Game over

Kas näen enam oma sõpru häid,
kes minust sinna maha jäid?

Kas suudan enam naerda niimoodi,
nagu inimesed naerma loodi?

Kas panen samamoodi pidu sedasi,
kui aeg läheb vaid aina edasi?

Oo, kohv ja šokolaad
Tramm ja paraad
Oo, sõbrad ja peod
Uskumatud teod
Oo, suvi ja armastus
Lahkumine - kurvastus

Ja ma igavesti mõtlen teile
nagu oleks see olnud alles eile
Ja ma hoovi ei unusta, ei jäta maha,
sest seda teha ma ei taha

Sest need kakskümmend üks kuud
olid hoopis midagi muud

Narkomaania

Seitsme maa ja mere taga
asub Antsu vendade kuningriik
need mehed kunagi ei maga
kui laual on veel triip

Kas lähen üksi või tuled ka
minuga kaasa läbi tulemaa
kas jään või tagasi jõuan
võõras paadis üksinda sõuan

Seitsme maa ja mere taga
asuvad kokametsad ja happejõed
seal keegi kunagi ei maga
tule nüüd, mis sa põed

Kas lähen tõesti üksi sinna
kuhu keegi ei taha minna
kas jään või tagasi jõuan
vanematelt lisaraha nõuan

Kunagi...
Seitsme maa ja mere taga
asus kaunis Opinaariumi kants
iga elanik nüüd magab
neid surmani tüütas surmatants

Ma läksin üksi ja sinna jäin
nüüd jumalaga jalutamas käin

Los Angeles

Mu kingade küljes on kuldsed tiivad,
mis ühel päeval mind ära siit viivad.

Annaksin kõik ja enamgi veel,
kui annaksid andeks mulle vaid.
Annan teada, kui olen koju teel,
kui olen näinud piisavalt võõraid maid.

Mu kaelakee küljes on Eiffeli torn,
mis naeratuse toob, kui olen morn.

Annaksin kõik ja enamgi veel,
kui saaksin minna moekasse Pariisi.
Annan endale aru, et pole suus täitsa keel,
kui naasen sealt, toon viina, kus aniisi.

Mu käekoti küljes ripub inglise kroon,
mis tuletab meelde, kui külm on troon.

Annaksin kõik ja enamgi veel,
kui saaksin sundida sind mind armastama.
Annan teada, kui olen koju teel,
kui olen lõpuks valmis ennast kurvastama.

Õnneks mu kingade küljes on kuldsed tiivad,
mis ühel päeval mind ära siit viivad.

Talvevõlumaa

Lumehelbed hõljuvad õues
süda tuksub tundmatuseni põues
üksik neiu uulitsal jalutab
hinges oma armasamat talutab

möödamineja käest palub ta
üht sigaretti ja ehk ka tuld
võõra südames puudub kuld

mantel lendab maha, peale satub muld
ema pahandab ta koju jõudes

lumehelbed ikka hõljuvad õues

Loomaaed

Saba kinni, nokk lahti
peame rebastele jahti
nokk kinni, saba lahti
läheneme salamahti
saba kinni, nokk lahti
ülekohut neile tehti
nokk kinni, saba lahti
metsas punaseid lehti
saba kinni, nokk lahti
kui saame kunagi mahti
nokk kinni, saba lahti
teeme seda pahatihti

Röstsai ja maasikamoos
Vähemasti oleme koos
Röstsai ja maapähklivõi
Armastus pähe lõi

Nagu haamer taob naela
Sa lihtsalt langesid mulle kaela

Ka-ka-ka-ka-kanarbik
Ütle, milline on tulevik
Süüta mulle tuletikk
Ja paranda ära olevik

Aastaringi kanname uusi kingi

Saabus kevad, puhkes pung
Tuli päike, kasvas elutung

Saabus suvi, õitses vesi
Tulid armastajad, mitmekesi

Saabus sügis, lagnes lehti
Tuli masendus, vigu teht

Saabus talv, lumi maa kattis
Tuli jõul, lapsed (kingitustesse) mattis

Ei taha enam olla

ei taha enam olla
ei siin, ei praegu
jään igavesti ootama
paremaid aegu

kui lumi on valgem kui hambaarsti suu
ja rohi rohelisem kui miski muu
ning noored teevad palju kära

et sära mu silmis petaks ära
isegi teraseima vaatleja silma
et rõõm minu südamest ei kaoks
sellest ei tahaks jääda ilma

miks, mille jaoks?

saabuks vaid aeg, mil käega võin lüüa
omaenda sõnu miljon korda süüa
enam kunagi kuradile ei püüa
oma hinge maha müüa

A nagu arheoloogia

Kamina kord välja kaevasin,
oma pead kaua vaevasin.
Leidsin palju katkist klaasi ja luid,
kuulsin töömeeste tulekuid.

Mulle öeldi: „Pista pea ahju!“
ja seda ma tegingi.
Polnud üldse kahju,
teeksin uuestigi.

Nüüd hammas läks verele.
Tahan teha seda tööd,
mis annab valu kerele,
et oleks ikka unetud ööd.

Varsti, varsti, kallis,
lähen inglite maale
ja siis seal suures hallis
uurin tuhandeaastaseid opaale.

HY

Jaanuarikuus külmetab terve Tallinn
sadam ja reisijad ka
ei pääse Toompea, ei alllinn
külma all kannatab kogu maa

Üksik nooruk ületab karge mere
jättes maha endise elu, sõbrad ja pere
naaberpealinnas kõik ütlevad tere
see soojendab ta südant ja külmetavat kere

Ambitsioonikas laps läks Helsingisse
lootes saada ülikooli sisse
Ambitsioonikas laps läks Helsingisse
sest tal tuli uus eluvaim sisse

Unistusi ei tohi unarusse jätta
muidu jääd elus hätta
unistusi ei tohi unustada
ära seda kunagi unusta

Elupõletaja kolm staadiumi

Algul olin lihtne elupõletaja
Kergelt hipi ehk kanepisuitsetaja
Ei teadnud siis ma veel
Et olen hukatusse teel

Varsti olin elupõletaja ruudus
Sest midagi nagu puudus
See tähendab et
Ees polnud sigarett

Nüüd olen elupõletaja kuubis
Ja ka politseil luubis
Ühel päeval võtavad mu vahele
Teevad lõpu minu pahedele

Joodiku ballaad

Kas hoiad mind kinni veel,
kui järgmine kord üritan karata?
Ei taha olla ees sinu teel,
ei suuda seda enam salata.
Olen nii joobes, et sõlmes keel,
tahtsin vaid head, mis parata.

Tuttav on joodiku ballaad
ning joodiku parim kamraad
on pudel puhast ja sakuska,
et leevendada hingetuska.

Pärast leida koht, kus kusta
ja vann, et maha pesta südametunnistust musta,
kuid puhtaks saab vaid keha, süda mitte.

Mõistus aurab ära, mälu ei mäleta,
maha jääb naisi ja mitmeid titte,
põhifraasiks saab: „Ära seleta!“.
Vaim nõrkeb ja kärvab sootuks,
joodiku unustab isegi Lootus,
ta saab surma jooduks.

Loobu parem pahest nüüd,
et kõik sinust ei loobuks
ja vaata, kuhu ennast müüd,

sest Saatanal on mitmed rüüd.