Talvevõlumaa

Lumehelbed hõljuvad õues
süda tuksub tundmatuseni põues
üksik neiu uulitsal jalutab
hinges oma armasamat talutab

möödamineja käest palub ta
üht sigaretti ja ehk ka tuld
võõra südames puudub kuld

mantel lendab maha, peale satub muld
ema pahandab ta koju jõudes

lumehelbed ikka hõljuvad õues